Kadripäev on 25. november, eesti rahvakalendri tähtpäev, mis on saanud nime Aleksandria pühaku Katariina mälestuspäeva järgi. Pärimuse järgi Euroopa rahvaste seas sai püha Katariina populaarseks karjakasvatuse kaitsepühakuna ja sünnitajate naiste abistajana.Eestisse jõudis kadripäev koos ristiusuga 12. sajandil, mil kohalikust sügistööde pühast sai püha Katariina mälestuspäev ehk kadripäev. Kadripäeva peeti naistepühaks, sest selleks ajaks lõpetasid naised karjakasvatusega seotud välised sügistööd.
Kadripäeva lahutamatu osa, kadrisandiks käimine, pärineb ajast, mil mööda maad rändasid ande koguvad kloostrite kerjusmungad, kelle lauludes kõlas ladinakeelne sõna sanctus ("püha") ning kes soovisid pererahvale head vilja-, karja- ja pereõnne. Seetõttu arvataksegi, et eestipärane "kadrisant" tuleneb püha Katariina (Kadri) santidest.
Eestlastel käisid kadrisantideks tüdrukud, kes olid riietatud puhastesse valgetesse riietesse, mis arvatavalt sümboliseeris piima (legendi järgi voolas pühaku hukkamisel tema kehast vere asemel piim) ja Katariina mõtete neitsilikku puhtust. Piima seostati ka karjakasvatuse ja sünnitajate naistega.
Kombestik
Eestlaste jaoks on kadripäev olnud traditsioonirikas, näiteks pügati sel päeval lambaid ning oodati karjaõnne (ka vanasõna ütleb: Mart on üle maa, Kadri üle karja). Tüüpiline kadrirituaal nägi välja järgnev: kadripäevale eelneval habipäeval, ehk Kadrilaupäeval mindi maskeerituna laulu ja pillimängu saatel küla peale käima. Uste taga küsiti tervituslaulu saatel luba tuppatulekuks. Luba saadud, usutleti pererahvast, esitati mõistatusi, lauldi, pritsiti vett ja visati vilja. Kui annid kätte saadud, lauldi tänulaulu ja minnes hüvastijätulaulu.
Esmaspäeval on Kadrisante oodata ka meie lasteaias käimas, ära siis unusta kadrikorvi täitmast!
